Miks on vahel raske luua?
Sel kuul on minu tähelepanu liikunud loomise teema juurde. Ma sain aru, kuidas me kõikide admin kohustuste ning ehitamise ja arendamise juures unustame vahel kõige elementaarsema - lihtsalt luua seda, mis tuleb meie seest ja annab sisu kogu meie tööle.
Naisettevõtjatega regulaarselt suheldes tean, et meil kõigil on sahtlisse kirjutatud ideed. Kui meilt küsitakse meie valdkonna teemade kohta, siis oskame lõputult rääkida. Ja meil on tohutult teadmisi enda valdkonnast, isegi kui me seda igal ajahetkel ei taipa.
Mõte iseenda peale korraks. Sa märkad seda nendest hetkedest kui näed enda ümber kõike, mis on valesti. Sa ei märkaks seda, kui sul ei oleks piisavalt teadmisi.
No aga miks me siis ei räägi sellest rohkem? Miks me ei näita enda teadmisi? Miks me ei loo sisu, et kõik teised ka neist teaksid? Vaatame sellesse spetsiifilisemalt.
Kust tuleb inspiratsioon?
Selleks, et luua, on vaja inspiratsiooni. Selleks, et inspireeruda, on vaja olla puhkehetkes, lõõgastunud. Sellel on väga lihtne põhjus. Nimelt on ajul justkui kolm faasi/seisundit/operatsioonisüsttemi, milles see tegutseb. Üks neist on DMN (Default Mode Network). See on aju seisund, milles mõte saab liikuda omasoodu. Selles oled sa siis, kui unistad, uinud, liigud meditatiivsesse seisundisse. See on loomingu faas. Seal hakkab tööle fantaasia, tekib inspiratsioon ja “heureka” hetked.
See on ka põhjus, miks ei tasu kohe reageerida, kui lapsed kurdavad, et on igav. Las neil natuke aega olla igav. Siis läheb nende aju juba DMN faasi ja ideed tulevad. Nii on ka täiskasvanutega. Seega on sulle strateegiliselt oluline lõdvestuda ja puhata. Kust muidu see inspiratsioon tuleks, mida töösse lülitada?
Mis saab edasi?
Sa kindlasti tead, et millegi loomiseks vaid inspiratsioonist ei piisa. Seda tõestavad sulle kõik sinu senised teostamata ideed. Jah, ma ütlesin seda.
Selleks, et inspiratsioonile füüsiline vorm anda, on vaja liikuda aju teise seisundisse, mida nimetame Süsteem 2ks. See on seisund, mis käivitab eesaju loogilise mõtlemiste ning mis on vajalik probleemilahenduseks. Tuleta meelde kõiki neid kordi, kui pidid õppima või referaati kirjutama. Kui sa kippusid nende asjade peale nina kirtsutama ja neid edasi lükkama, siis sa kogesid aju vastupanu minna Süsteem 2te. Aju nimelt ei taha seda teha, sest see kasutab kordades rohkem sinu hinnalist energiat.
Kus aju siis tahab olla?
Kõige suurema osa ajast on meie aju veel mainimata seisundis - Süsteem 1s. Selles faasis toimub kõik, mille su aju on juba selgeks õppinud ja mis toimub autopiloodil: saapapaelte sidumine, auto juhtimine, söömine jne jne. Sa oled seda läbi teinud, see on muutunud harjumuspäraseks ning aju teab, mida oodata. See tähendab ühtlasi aju jaoks nö otse tulemuse juurde hüppamist. Sul ei ole enam vaja kõiki fakte, su aju eeldab lõpptulemust varasemate kogemuste põhjal. Väga lihtne näide selle illustreerimiseks on test, millega oled ehk kokku puutunud: teksti sõnadele on pandud õige algus- ja lõputäht, aga sõna keskel on tähed segamini. Test näitab, et sa suudad seda teksti sellest hoolimata õigesti lugeda. Su ajule piisab esimesest ja viimasest tähest, et juba hüpata eeldusliku tulemuseni ehk antud juhul õige sõnani. Huvitava faktina võin välja tuua, et enamus tülisid peetakse just Süsteem 1s ehk autopiloodil - räägitakse ringiratast sama juttu, eeldatakse tulemust ning vastaspoole motiive. Aju ei viitsi minna Süsteem 2te, mis nõuab kuulamist, mõistmist ning lahendustele orienteeritust.
Mis on looming tegelikult?
Kuigi looming tundub midagi vaba ja mitte raamidesse surutud, siis reaalsus on keerulisem. Looming on pigem struktuuri saanud idee. Mitte ühtki kaunist maali ei eksisteeriks, kui kunstnik poleks päriselt pintslit kätte võtnud. Mitte ühtki raamatut ei oleks, kui kirjanik ei oleks istunud maha ja hakanud enda fantaasiat paberile trükkima. Ja see nõuab kõige ebaseksikama sõna kasutamist - distsipliin. (tegelikult on selle taga hoopis ilusam sõna - pühendumine). Mõnikord on tõesti loomepuhang suur ja hakkad selle tuules kohe tegutsema, ilma vastupanuta. Teinekord pead teadlikult end panema olukorda, kus sinu sees olev looming saab sündida füüsilisse maailma.
Seega sa näed, et aju seisukohast vajab looming tihti mitme erineva aju seisundi kasutamist. Nüüd sa ka tead, et aju ei eelista seda ning vastupanu, mida tunned, on täiesti loomulik. Tegemist ei ole maailma lõpuga. Kõige hullem on aju ümberlülitumise hetk. See on see maha istumine ja kirjutama hakkamine; pintslite kätte võtmine. Kui sa oled suutnud ületada lävepaku, läheb juba lihtsaks. Aju lepib, et tuleb pingutada. Kindlasti oled märganud, et siis tekib see, mida me nimetame flow’ks - kõik liigub loomulikult ja iseeneslikult. Tekib nauding tegevusest.
Mis toimub alateadvuses?
Kui aju ja teadvuse seisukohast on nüüd kõik selge, siis alateadvus on hoopis müstilisem paik. Mõnikord on meie loomeblokk seotud vähemal või suuremal määral sellega, mis on kinnistatud meie alateadvusesse. Seal elavad meie uskumused, hirmud, vanad haavad ning minapilt.
Väga tihti on loomebloki taga:
hirm olla nähtud;
hirm saada kriitikat;
häbitunne;
ebapiisavuse tunne/uskumus.
Need saavad olla omavahel segunenud ning üksi on raske panna näppu peale täpselt sellele õigele blokile. Miks? Sest me oleme terve elu õppinud seda peitma, alla suruma, eirama, sellest mööda minema.
Kuidas ületada sisemised takistused?
Kui loomingut takistavad sisemised blokid, siis on minu siiras soovitus sellest rääkida coachiga, kes märkab, mida sa ise ei taju ning oskab pinpoint’ida täpselt õige takistuse. Minu sessioonidel saavad kliendid sellised sisemised takistused vabastada. Selleks on erinevad alateadvuse tehnikad, mis aitavad minna takistuse kujunemise juurde, seda mõista, saada uut perspektiivi ning seejärel see vabastada. Ükski hirm või uskumus ei ole meile tekkinud niisama. See kaitseb meid kuidagi. Et sellest lahti lasta, peab see olema sinu jaoks turvaline. Sa pead jõudma äratundmiseni, miks see üldse tekkis ning järelduseni, et tegelikult sa enam seda ei vaja. Just seda me vabastaval sessioonil teemegi. Siis on edaspidi ka turvaline luua.
Äärmiselt oluline komponent on ka harjutamine. Hirmu ületamine või uskumuse muutmine saab tulla ajaga. Iga kord, kui sa astud enda mugavustsoonist välja, teed midagi, mis ei ole sulle harjumuspärane. Siis saavad tekkida ka tulemused, mis ei ole harjumuspärased ning hakkavad murdma sinu sisemist mustrit. Liigume hirmu mõttest taipamiseni:
“Mis juhtub, kui ma selle postitan?” → “Midagi ei juhtunudki, kui ma selle postitasin”
Et ise paremini aru saada, kus sinu loomeblokk võib olla, lisan sulle siia paar küsimust. Selleks, et saada õigeid vastuseid, on paar nippi:
loe küsimus mõttega läbi ja vaata, mis on esimene vastus, mis su pähe tuleb.
vasta küsimusele valjult rääkides või kirjutades. See annab võimaluse flow’ks ja sügavamateks taipamisteks.
Küsimused:
mis mind päriselt takistab loomast?
mida ma kardan, et juhtub, kui ma päriselt nähtavaks muutun?
kas ma usaldan end piisavalt, et tulla toime negatiivse tagasisidega enda loomingule?
kus ma ajan segamini loomingu ja täiuslikkuse?
mida ma üritan loomisega tõestada?
millist identiteeti pean hoidma, et mitte täielikult vabalt luua?
kui looming oleks mitte tootmine, vaid eneseväljendus, siis mida ma täna looksin?
Ma loodan, et sa said siit artiklist selgust ja taipamisi selle kohta, kuidas loomeprotsess toimib ning miks see vahel õnnestub ja vahel on nii tohutult raske. Soovin sulle piiranguteta loomist!
Kui sa tunned, et täna veel päris vabalt ei loo või märkasid sisemisi takistusi küsimustele vastates, oled oodatud coachingusse!